Hoone osade ja elementide valik
Hoone osade ja elementide valikut peaks juba enne projekteerimistöödega alustamist arutama arhitektiga. Seda sellepärast, et siis saab vastavalt tellija soovidele koostada võimalikult täpse lähteülesande ja järgida detailplaneeringu/projekteerimistingimuste nõudeid, mis võivad peale ehitisealuse pinna ja korruste arvu käsitleda ka viimistlusmaterjale ning hoone paiknemist.
Vana versus uus hoone
Vana hoone taastamine võib esmapilgul tunduda lihtsam kui uue ehitamine, kuid tihtipeale on see palju keerulisem ja aeganõudvam, sestap ka kulukam.
Olemasoleva hoone puhul tuleb esmalt avada konstruktsioonikihid kuni kandvate elementideni välja ja lasta need arhitektil või ehitusinseneril kindlasti üle vaadata. Võimalik, et vanu konstruktsioone peab parandama. Eriti sageli tuleb seda ette palkmajade puhul, kus palgid võivad olla veest, seentest või putukatest kahjustatud.
Uue hoone eelis on see, et te saate alates vundamendist uued ja õigesti ehitatud konstruktsioonid.
Olen kuulnud vanade majade omanikke ütlemas, et maja „peab hingama”. Paraku ei pea see tõde tänases ehitustehnoloogias paika, sest uusehitistele paigaldatakse hoone välistarindite perimeetrisse aurutõke. Aurutõke piirab õhuniiskuse sattumist kandetarinditesse ja pikendab tublisti hoone eluiga. Kuna aurutõke käitub suvel ja talvel erinevalt, peab ta niiskuse igal juhul ja igal ajal kinni.
Mis aga äärmiselt oluline – aurutõkketa majal halveneb energiasäästlikkus, mis omakorda teeb maja ekspluatatsioonikulud kütte näol suuremaks.
Et aurutõkke paigaldamisega piiratakse märkimisväärselt tarindeid läbivat õhuhulka, peab hoonel olema ka hea ventilatsioon. Ilma ventilatsioonita võivad tekkida hallitus- ja niiskuskahjustused.
Kokkuvõtteks.
Aurutõke ja hea ventilatsioonisüsteem tuleb paigaldada nii uuele kui ka vanale, rekonstrueeritavale hoonele. Energiatõhusust arvestades on vanade majade renoveerimisel veidi leebemad nõuded, kuid ka rekonstrueeritava hoone energiamärgise klass peab olema C, uutel elamutel A.
Hoone eluiga ja jooksvaid kulutusi arvestades on energiatõhusamat maja loomulikult odavam majandada, kuid ökoloogilist jalajälge arvestades on kõige säästlikum maja siiski see, mis on juba olemas. Rekonstrueeritava hoone jaoks tuleb ju paljud majaosad taastoota, aga lõppkokkuvõttes on see kõik siiski energiasäästlikum kui päris uue hoone rajamine.
Kivimaja versus puitmaja
Eestis ei ole eriti suuri eeliseid puit- või kivimajal. Tänapäeva villa- ja polüstüreenplaadid on kõik üsna tõhusad soojahoidjad ka külmal talvel. Erinevus tekib ehk hinnas ja paigalduse kiiruses. Betoonkiviplokki on võrdlemisi lihtsam laduda kui hoone puidust karkassi kohapeal valmis ehitada.
Alternatiiviks klassikalisele puitkarkassile on puitpaneelid, mis on viimastel aastatel järjest enam populaarsust kogunud. Puitpaneelide tootmisel kasutatakse erinevaid tehnoloogiaid, näiteks ristkiht-liimpuidust ja ristkiht-naelpuidust paneelid erinevad oma siduva materjali poolest.
Ühekordne versus kahekordne maja
Enne hoone korruste arvu üle otsustamist peaks tulevane majaomanik tutvuma detailplaneeringuga, projekteerimistingimustega või nende puudumisel üldplaneeringuga, mis näitavad mitu korrust on lubatud antud ehituskrundile üldse ehitada.
Muide, kahekordne hoone ei tähenda alati kallimat lahendust. Kui võrrelda sama
netopindalaga ühekordset ja kahekordset hoonet, siis ühekordsele hoonele tuleb ehitada suurem vundament, kahekordsele hoonele aga trepp.
Hoone korruste arvu määrab lõppude lõpuks siiski krunt ja selle kitsendused, tellija ruumiprogramm ja võimalused ning arhitektuurne lahendus.
Lamekatus versus viilkatus
Traditsiooniliselt on Eesti elamutel alati kasutatud viilkatust või sellest evolutsiooni käigus tulenenud variatsioone nagu kelp- ja poolkelpkatus. Tänapäeva ehitusmaterjalid suudavad ka lamekatuse veekindlaks ehitada, kuid raske lume kuhjumisega katusele tuleb sellegipoolest arvestada.
Lamekatusele tuleb veekindluse tagamiseks kindlasti paigaldada vähemalt 2 kihti katuse SBS-rullmaterjali.
Piisava kaldega viilkatuse puhul libiseb lumi sealt iseenesest alla.
Kumbki katusevariant pole õige ega vale, arhitekti töö on pakkuda kliendile esteetilist lahendust, arvestades hoone ruumiprogrammi ning asukohta.
Katuse katted
Kõige levinumad katusekatted on tänapäeval kivi ja plekk, kuid kasutatakse ka roogu, puitlaastu, klaasi, eterniiti või kasvavat muru.
Erinevalt traditsioonilisest savist valmistatud katusekivist, on viimasel ajal üsna levinud betoonist katusekivi. Mõlemad kivitüübid on kvaliteetsed ja mis oluline – on kive, mis kõlbavad kasutada nii katusel kui ka maja fassaadil.
Teine laialt levinud katusekatte materjal on plekk. Võrreldes kivikatusega on plekk üksikelamute puhul võrdlemisi uus lahendus. Näiteks valtsplekist on võimalik saada väga puhas ja minimalistlik katusepind. Pleki eelis on seegi, et ta on kerge ja lihtne paigaldada. Miinuseks võib pleki puhul pidada vihma krõbinat, kuid seda on võimalik osaliselt summutada.
Võimalik on kasutada ka mitmesuguseid muid materjale imiteerivaid plekkprofiile, kuid arhitektuurset väärtust need hoonele tavaliselt eriti juurde ei anna. Kui võimalik, tasub siiski eelistada ehtsat materjali.
Nõukogude ajal levinud asbesti sisaldav eterniit on tänaseks turult kadunud. See on asendunud asbestivaba eterniidi ehk kiudtsemendiga. Kuigi tegemist on üpris lihtsa ja odava materjaliga, on ka seda kasutades võimalik leida ilusaid ja moodsaid arhitektuurseid lahendusi.
Lamekatuste puhul kasutatakse tavaliselt SBS-rullmaterjali, mis põhineb bituumenil. Teiseks variandiks on kallim PVC-rullmaterjal. Tähtis on meeles pidada, et SBS-rullmaterjali tuleb katuse veepidavuse saavutamiseks paigaldada alati vähemalt kaks kihti. Sarnast rullmaterjali võib kasutada ka näiteks haljastusega katuse puhul hüdroisolatsiooniks.
Juttu oli ka roo- ja puitlaastkatusest. Mõlema valiku puhul peab arvestama, et need on põlevad ja väga tuleohtlikud materjalid, eriti pilliroog. Sellest tulenevalt on nende
projekteerimiseks ka lisanõuded tuleohutuses.
Vundamendid
Vundamendid jagunevad kolmeks – plaat-, lint- ja postvundamendid.
Kõige levinum neist on lintvundament, mille põhimõte on toetada hoone kandvaid konstruktsioone mööda nende perimeetrit. Lintvundamendi rajamisel kaevatakse maapind tavaoludes lahti vähemalt ühe meetri sügavuseni.
Plaatvundamendi paigaldamisel ei ole nii suuri kaevetöid vaja. Vundamendi nurkadesse paigaldatakse spetsiaalsed koormust taluvad EPS L-plokid ja põranda alla tavaline EPS-põrandasoojustus. Seejärel valatakse betoon plaadina soojustuse peale.
Vaivundamente kasutatakse väga pehmete pinnaste puhul ja kõrghoonete rajamisel, kus peab piisavalt tugeva aluskihini jõudmiseks puurima sügavamalt maa sisse. Madalamaid vaiasid kasutatakse ka terrasside rajamisel, kus ei ole mõistlik tervet perimeetrit lahti kaevata.
